“Don Juan” (1665) on suure prantsuse draamakirjaniku üks omapärasemaid proosakomöödiaid. Just Moliere’i sule all omandab varasem sajaprotsendiline naistevõrgutaja need vabamõtleja jooned, mis teevad don Juanist igavese kuju, keda nii paljud hilisemad kirjanikud on edasi arendanud, igaüks oma näo järgi ja oma ajastu vaimus.
Moliere’i don Juan on peen ja vaimukas Louis XIV õukondlane, kes koos oma teenri Sganarelle’ga elab läbi mitmesuguseid seiklusi. Mõlemate omavahelistest vestlustest selguvad meile nii mitmedki Moliere’i-aegsed ja ka üldinimlikud probleemid. Nii nagu vanas keskaegses legendiski läheb don Juan lõpuks oma pattude eest põrgu, kuid suur kirjanik on osanud ka sellele traditsioonilisele lõpplahendusele anda väga omapärase tõlgenduse, nii et kui tema kaasaegsed vagatsejad ja silmakirjatsejad lootsid, et Moliere on meelt parandanud, siis pidid nad nägema, kuidas neid endid naeruks tehakse.
