Meie rebane

Sügisel hilja, kui algasid sajud ja kurjad ilmad, oli metsavahil kahju, et rebane ei poe magama tema tarvis pandud onni, kus ta oleks varjatud tuulte ja vihma eest. Ta tõstis küll onni toaseina äärest haopinu juurde ja asetas sissekäigu rebase magamisaseme kõrvale, mis kubude tüügaste all, aga ka nüüd ei läinud rebane varju otsima, vaid magas endisel paigal. Piitsu oleks küll hea meelega onni pugenud, et asuda Mossa läheduses, aga tema ei pääsenud august sisse, sest see oli meelega ainult rebase suuruse kohaselt tehtud. Nõnda pidi Piitsu tahes või tahtmata kuuse alt lahkuma, et kusagil ulualust otsida, kui möllasid sügisesed tormised sajud.
Ühel hommikul, kui Ats läks välja oma Mossat vaatama, tuli ta suure kisaga tuppa tagasi, et see olevat kadunud.
«Ää aa ikka hullu juttu,» vastas temale ema. «Kes ta siis ära viis. Või on kett katki?»
«Kett on maas, aga Mossat ei ole,» kinnitas Ats.