Munkadekloostri aednik, kes auväärse abtissi toas kadakasuitsuga täitõrjet tegi (sest abtiss oli lõpuks ikkagi otsusele jõudnud, et meesterahva hais tema toas ei saa olla hullem kui kari tigedaid täisid), kaotas tolle voodi alla oma kunagise armsama sukapaela – häda ja viletsus, kui see peaks yles leitama – ja selle tagasisaamiseks ei jäänud tal üle muud, kui koos oma maasoost abilisega kratt valmis teha. Aga tegijate vaga meelelaadi tõttu tuli kratt ka sugugi mitte pahalane, vaid selline süütu loomuga. Tegi lahti oma rukkilillesinised silmad ja lubas vagal meelel hakata “klistuse auks klaami koljama”. Ja soovis koheselt teada saada, kes ta emme on. Kuuldes, et eks see vist neitsi Maarja ole, teatas elukas, et “no siis on kollas” ja nõudis pippi ja pupp
