Oma tuba, oma luba 1879

Eesti trükise punane raamat II, 1851-1917. Kultuuriloolised valikud. Lehed kolletunud ja määrdunud, sisu korralik! Jakob Pärn on jäädvustanud oma jutustuses “Oma tuba, oma luba” (1879), mis muuski osas tihtipeale langeb kokku perekonnalooga. Jakob Pärna jutulooming on üsna suur, ta on kirjutanud õpetlikke lugusid nii lastele kui suurtele, lisaks pedagoogilisi teoseid. Pärna jutud on enamasti moraliseerivad ja skemaatilised: virk ja hoolas vaenelaps, sulane või teenijatüdruk jõuab haljale oksale ning abiellub õnnelikult, laisk ja lohakas perepoeg või -tütar aga lõpetab elu viletsuses. Pärna retsept parema elujärje saavutamiseks on naiivne, seda näitab või paralleel tegeliku eluga: kui Lahvardi Kristjanil kulub talu päriseksostmiseks kolm aastat, siis tema prototüübil, Jakob Pärna isal, kulus selleks paarkümmend aastat. Omal ajal oli aga jutustusel suur edasiliikumisele virgutav mõju, seda on isegi nimetatud renditalupoja aabitsaks. 1883. a. avaldatud peaaegu romaani mahuga jutustuses «Must kuub», mis kirjanduslikult on Pärna teiseks tugevamaks teoseks, esitab ta peale muu ka oma ühiskonnakriitilisi seisukohti. Pärna kriitika on muidugi kaugel sügavuti tungimisest, tema leplikule ja truualamlikule meelele näis küllaldane olevat, kui tasapisi parandataks talupoegade renditingimusi, arendataks kooliharidust jne. Ometi tõuseb Jakob Pärna jutulooming 1870.-80. aastate kirjanduspildis esile oma algupärasusega. Ajajärgul, mil enamik kirjamehi pakkus lugejale mugandusi ja tõlkeid, käsitles Pärn rahvast erutavaid probleeme ja tõusis eelkõige oma viljakuse tõttu rahvusliku liikumise kõrgaja tähelepandavaks proosakirjanikuks.